04.-05.12 Linnatiir

Reedel (04.12) tahtsid tüdrukud õhtul välja minna ja sellepärast juba lõunal linnas poes ära käia. Niisiis, et varem töölt ära saada, pidime varem alustama ja panin äratuse juba poole 5ks, et poole 6st austada ja poole 2st lõpetada. Hommikul tibutas, aga kuna see polnud väga hull, läksime ikkagi. Nii ma siis olin üksinda seal kiivipuude vahel kell pool 6 hommikul. Sadu läks tihedamaks, aga polnud ikka veel väga hull. Tunni aja pärast sadas ikka juba päris seenekat, jalad olid läbimärjad, pusa ka juba seestpoolt, lehtedelt jooksis vett varrukasse ja käed olid külmad. Kuna sadu ei näind lakkamast ja mul oli juba niii külm ja märg olla, et lihtsalt ei kannatanud enam midagi edasi teha, otsustasin koju tagasi minna, et hiljem mitte haigeks jääda vms. Kõndisin siis kodu poole, vihma enam ei sadanud, teised liikusid ka tööle ja kell oli 7 saanud. Jõudsin koju ja läksin kohe kuuma dušši alla, et sooja saada, siis panin kuivad riided selga ja tegin kohvi. Kell oli juba 8 ja kuna mul ei olnud teisi jalanõusid ja mu ainuke pikk pusa oli märg, siis ei leidnud muud võimalust, kui koju jääda ja oma reedesed tunnid siis laupäeval või pühapäeval järgi teha. Saatsin Trevorile (boss) ka sõnumi ja kurtsin muret. Ta lubas läbi tulla ja asja korda ajada. Kui ukse taha jõudis, siis kõigepealt uuris, et miks üldse juba nii vara tööd tegin ja siis lubas mulle kummikud ja vihmamantli otsida. Kummarid jalas ja mantel seljas olin valmis uuesti tööd jätkama, Trevor viis mind veel atv-ga kohale ja nareis, et ta ei oleks arvanud, et mul külm võib hakata, et ma ju Eestist (mis on imelik, sest külma ilmaga on ikka külm, Eestis eestlastel ka ju). No igatahes, teised tüdrukud olid ka juba mõelnud, et miks mind pole, arvutasime koos, et pean veel 6,5h tööd tegema ja kui lõunapausi ei tee, siis saan poole 3st ära. Nii läkski, kuigi need olid vist farmiaja kõige pikemad töötunnid. Mul oli ikka nii külm ja veits halvakas olla, aga kui töö läbi sai oli nii hea meel, eriti siis, kui kuulsin, et tüdrukud olid mulle ühe pannkoogi ootama jätnud.


Kodus tegime kiirelt ja läksime linna. Ma sain jälle netis käia ja natuke asju ajada, käisime paaris poes ka, siis istusime McDonaldsis wifis, ma ostsin kohvi, mis maksis 5$ ja väikse jäätise 0.5$, seal veetsime päris pikalt aega, siis käisime veel toidukast läbi ja läksime koju tagasi. Tüdrukud tahtsid linna minna ja et ma ka kaasa läheks ja sõidaksin, aga mul polnd eriti hea olla, niiet lõpuks jäime hoopiski kõik koju.
 

Laupäev (05.12) läks uimaselt, kõik magasime kaua, lebotasime lihtsalt voodis, lugesime või vaatasime filme, lõpuks mängisime mingit sõnamängu ja kui kõigil juba nii igav oli, et enam olla ei suutnud, otsustasime linnatiiru teha. Mina pidin sõitma (ise tahtsin ka, mu esimene Aussi sõit). Kuna mul olid farmis reaalselt ainult dressid kaasas, siis laenasin teistel riideid ja asju ja lõpuks asusime mingi poole 10st teele. Autoga oli nii naljakas sõita, esiteks juba sellepärast, et jälle polnud mõnda aega üldse sõitnud, aga siis veel suunatuled ja kojamehed käivad valelt poolt ja peeglitest on naljakas vaadata, käigukang on teisel pool (õnneks oli ikka automaat) ja sõitma peab ka vasakul pool. Õnneks sõitsime algul metsavaheteel, kus sain suunatuld ja asju harjutada, lõpuks oli juba kergem. Vasaku poolega harjusin kiirelt ära ja õhtu lõpuks ei ajanud enam suunatuld ja kojamehi ka segamini.

Brita, Cätlin ja ma

Igatahes linnas oli vaikne, nägime ainult ühte pubi, kus veits rahvast ja muusikat oli ja otsustasime sinna minna. Kuna me juua ei tahtnud, siis istusime ns laua ääres ja ajasime juttu. Hiljem ühinesid meiega 4 poissi, kellest 3 olid austraallased ja üks oli USAst Californiast. Nendega sai veits juttu räägitud ja enne koju minekut käisime ühe venna, kes seal linnas – Busseltonis – elas, maja vaatamas. Ülisuuuur ja ilus maja, vee ääres, basseini ja suure verandaga, saja toa ja suure köögiga, igal pool olid kujukesed ja kallid vaasid ja seintel autogrammidega jalkasärgid jnejne. Mängisime veel noolemängu ja läksime koju tagasi. Voodisse jõudes tuli uni küll silmapilkselt.