11-15.01 Tegemised

Pärast Melbourne'i pidin hakkama mõtlema, mida edasi teha. Täiega oleksin tahtnud Melbsi tagasi minna. Perth tundus nii igav ja väike, tühi ja vaikne ja lihtsalt koht, kus enam pikemalt olla ei tahaks. Siis aga mõtlesin farmipäevade peale, mis vaja juuni lõpuks ikka täis saada ja East Coast'ile, kus tahaksin veel trippida. Siis tuli mõte, et peaksin kõigepealt natuke farmi tegema, siis Melbsi minema ja seal natuke olema ja siis Maarja ja Texasega koos trippima, veel farmi tegema ja siis East Coast'il trippima. Kui see mõte oli paigas, hakkasingi farmiasju uurima. Plaanisin minna veebruariks. Üks farm, kuhu oleks võimalik minna, tahtis inimesi juba 18.01, aga kuna valikuid polnud palju, siis olin nõus. Niisiis oli mul aega ainult 5 päeva, et kõik siin Perthis ära lõpetada. Mul oli tegelikult ju veel nimekiri asjadest, mis veel perthis teha tahtsin: Fremantle's käia ja vaaterattaga sõita, vanas vanglas, Adventure World'is, Rottenest Island'il ja Drive-in kinos käia, aga kuna kõigi jaoks aega polnud, pidin paljudest asjadest loobuma, aga need polegi nii tähtsad nkn. Kuna Adventure World'i pilet on mul juba ammu ostetud, siis seal tahaksin ikka ära käia. Siis tuli veel probleeme: ratas maha müüa, trennikaart kellelegi anda (see kehtib mul veeb lõpuni, ehk siis peaksin 1 kuu tühja maksma), üks käsipagasisuurune kott Eestisse saata kuidagi (sest asju liiga palju, et nendega edasi lennata), uus üüriline leida enda asemel jnejnejne. Asju oli nii palju ja väga palju sõltus teistest, niiet kuigi ma hakkasin kiirelt tegutsema, ei tulnud palju vastuseid ja tuju oli mitu päeva väga halb. Vahepeal mõtlesin juba, et suva see raha ja farm ja lähen lihtsalt kohe Melbsi, vähemalt seal oleks parem passida kui siin Perthis. 

15.01 pidin õhtul Kertuga välja minema. Homikul käisin yogas ja kui koju jõudsin muretsesin ikka kõige pärast edasi. Siis aga mõtlesin, et see rikub lihtsalt mu õhtu ka ära. Õnneks rääkisin siis naisega, kes mu farmiasju korraldab ja ta ütles, et uudiseid pole, aga et esmaspäevaks peaks juba midagi teada olema ja arvatavasti enne kolmapäeva farmi ei lähe. Seega polnd mul aega kõike korraldada mitte pühapäevani, vaid kolmapäevani. Siis mõtlesingi, et reede ja laupäeva saan vähemalt täiesti vabalt nautida ja mitte millelegi mõelda. See parandas asju ja reede lebotasingi. Väike sitt juhtus ikka: tegin pannkooke suurel pannil, aga pannilabidas meil on nii paks, et see ei läinud pannkookide alla, siis ma suskisin sellega edasi-tagasi ja liigutasin kuidagi panni ka, niiet pann oli pliidilt alla kukkumas ja püüdsin selle käega kinni. Kõrvetasin terve labakäe ära. Võtsin ruttu jääd ja hoidsin seda lihtsalt käes mingiaeg, siis panin selle kaussi ja lasin vee peale ja tegin käele jäävanni ja teise käega tegin pannkooke edasi. Käsi valutas veel õhtul ka, aga õnneks järgmine päev oli juba korras.

Õhtul saime Kertuga kokku, käisime jõe ääres jalutamas ja siis tulime minu juurde. Ma näitasin oma Melbsi pilte ja ta rääkis oma langevarjuhüppest. Siis läksime linna Northbridge'i ja käsime ühes baaris. 

Kertuuuuu

Siis käisime veel niisama sealkandis ringi, sõime kebabi ja lõpuks kui tahtsime koju minna, tuli mul mõte, et võiksime veits kodule lähemale kõndida, et kojusõit odavam tuleks. Niisiis jalutasime läbi kesklinna, jõeäärt mööda sillani ja siis veel üle silla ja siis otsustasime Uberi kutsuda. Aga kuna me olime lihtsalt suvalises kohas kiirtee ääres, siis läks juhil ikka tükk aega, et meid üles leida. Ta isegi helistas ja küsis aadressi ja püüdis midagi selgitada, aga kuna ta aksent oli nii suur, ei saand ma midagi aru ja lihtsalt naljakas oli. Õnneks leidis ta meid ikka üles ja saime ilusti koju. Kui magama läksim, ärkas Henry juba üles, et tööle minna hahaa.