04.11-08.11 Eelmine nädal

04.11 Käisin tööintervjuul firmas Activ8, mis tegeleb igasuguste toodete reklaami ja promomisega ja ürituste korraldamisega. Ärkasin hästi vara, mingi pool 6 vist, intervjuu ise oli pool 9. Bussi peale läksin 7.25 ja see pidi kohale jõudma 8.18, aga jäi hiljaaaks ja jõudis umbes 25 ja kuna ma polnud seal kandis enne käinud, ega teadnud milline õige maja on ja õige uks, siis mul läks veel aega, niiet jäin lõpuks 10 min hiljaks. Muidu oli intervjueerija väga tore ja terve firma ja töö tundus väga huvitav ja vaheldusrikas ja miski, mida ma teha tahaksin. Nad pidi paari nädala jooksul ühendust võtma, seni pole veel võtnud.



06.11 Linnas ootas väike üllatus - igalpool on juba jõulukaunistused üleval ja see on vägaaaa veider.

Käisin haigla poolt korraldatud esmaabikoolitusel (CPR). Ma olin suht rahulik, sest autokoolis olin selle juba läbinud. Peale minu oli seal veel 4 inimest, kes kõik töötavad meditsiinialal, niiet see oli veits naljakas, kui koolitaja rääkis sellest, et nii tore, et kõik samal alal ja saame kõigest kohe aru. Koolitaja rääkis läbi punktid, mida teha, kui leiad teadvusetu inimese pm. Pärast seda pidime paaris olles nuku peal selle kõik läbi tegema ja paariline pidi vaatama, et kõik õigesti teeksid. Lõpuks täitsime veel ühe teooriatesti ja saimegi tunnistuse kätte, kokku läks vist kuskil poolteist tundi.

Õhtul käisime Henryga mulle ühte ratast vaatamas. Ma ei tahtnud seda enam edasi lükata, sest väga paljud rattad, mida vaatasin, osteti väga kiiresti ära. See oli helelilla valge sadulaga retro ratas. Maksis 80 taala. Aga kuna see autosse ei mahtunud, pakkus mees, et toob selle järgmisel hommikul ise ära, olime nõus.



07.11 Laupäev oli naljakas päev. Hommikul ärkasin kellaga, et mitte jalgratta toomist maha magada. Olin just kohvi valmis teinud, kui uksele koputati. Jooksin kiirelt võtmete järele, tegin ukse lahti ja seal seisid kaks naist, piibel käes, jehoovatunnistajad. Võrgust ust ma lahti ei teinudki ja rääkisin läbi selle. Tutvustasid end ja hakkasid küsimusi küsima ja teadsin, et jääksingi nendega rääkima, kui midagi ette ei võtaks. Ukse kinni lükkamine tundus liiga julm ja nii ütlesingi neile kokutades, et ma ei saa väga inglise keelest aru ja ei oska rääkida seda. Küsisid, mis keelt räägin ja ütlesid siis, et eesti keelega nad tuttavad pole, andsid ukse vahelt lipiku ja soovitasid ühelt aadressilt lugeda, kust saab erinevaid keeli valida. Ütlesid veel, et neile meeldib mu nimi ja läksidki ära. Jesss. Tundsin veits halvasti ennast pärast, aga see oli vajalik.

Rattameest sel päeval ei tulnudki, olin päris pettunud, sest tahtsin terve päeva sellega tegeleda ja ringi sõita. Varsti ärkasid poisid üles ja rääkisin neile ka oma pettumusest. Sõime hommikust ja tegime nalja, rääkisin, et tahan igasugu rituaale teha jne ja nad kutsusid mind Pärnu nõiaks. Tiigi tahtis poodi minna, aga kuna Henry oli haige, siis kutsus mind kaasa nõu andma ja kuna mul polnud plaane, siis läksin. Müüa tõi erinevaid asju, Tiigi proovis ja ma ütlesin, mis arvan ja lõpuks leidsime õiged asjad, võimalikest parimad.

Kodus vaatasin eesti filmi Kirsitubakas. Selline imelik ja eestlaslik, näitlejatöö polnud just parim ja lugu ise oli ka üsna awkward, aga samas tekitas koduse tunde, sest muidu tuleb telekast ainult inglisekeelseid asju.

Hiljem, kui Janika koju jõudis, hakkasime end õhtuks valmis panema. Ta pidi oma suure kamba sõbrannadega kokku saama ja pärast pidime linna minema, sest üks Otto pidas sünnipäeva ja kõik olid tähistamas. Naljakas oli jälle nii palju eestlasi näha, nagu polekski Austraalias üldse. Tore oli, tantsisime ja sain veel uute inimestega tuttavaks, koju jõudsin poole 6 paiku vist. Ainuke hullhalb asi on siin taksosõit, mul läks kahe sõidu peale 45 taala, oijahh.

08.11 Pühapäeval vaatasin veel kahte eesti filmi: 1944 ja Detsembrikuumus. 1944 on üks parimaid eesti filme, mida kunagi näinud olen, see vist isegi mu lemmik. Seal oli nii palju häid näitlejaid ja isegi need, keda varem näinud ei olnud, mängisid väga hästi. Kogu story oli väga huvitav ja teistsugune. Ja kuigi see oli lihtsalt pm tavaline sõjafilm, liigutas see mind kuidagi eriti. Kuigi seal ei olnud peategelasi, keda oleks näidatud läbi terve filmi ja kellele saaksid otsast lõpuni kaasa elada, siis see oligi vist eriti erilisem, et kõik tulevad ja lähevad. See oli väga eluline ja pisarad kuidagi voolasid terve filmi vältel. Soovitan kindlasti kõigile!